“Appi, mu laps ei räägi!” – 2-aastaste laste vanemate seas popp teema. Mida siis teha? Ja millal siis paanitsema hakata, arvestades, et lapsed arenevad erineva kiirusega? Kuigi lapsed arenevad paljuski ise, on siiski mitmeid nippe, millega saab kõne arengut soodustada.
Üritame Tirtsuga võtta viimast jätkuvast vananaistesuvest. Mänguväljakul käies märkasin tal huvitavat harjumust – sama palju kui ta ronib mööda atraktsioone, käib ta paitamas ka ümbritsevaid puid. Ema süda on rõõmus – ehk sellest lapsest kasvab loodusesõber, kes ei nõua igal võimalusel toas istumist, vaid eelistab ka 5 aasta pärast õue mängima minna.
Viimane kord raamatukogus käies sattus mulle kätte Liisa Keltikangas-Järvinen’i raamat “Väikelapse sotsiaalsus”. Üllatavalt põhjalik lugemine. Esialgu ma arvasin, et tegu on tavalise lapsevanemale nõuandva raamatuga, kuid tegelikult oli seal kajastatud palju uurimusi, mis on tehtud alla 3-aastaste laste sotsiaalsuse teemal.
Eelmises postituses tutvustasin raamatute valikupõhimõtteid, täna teen ülevaate konkreetsetest raamatutest. Siin nad siis on – meie pere lemmikud! Ma neile raamatutele ei pannud poe linke juurde, kus on olulisemad mingid omadused, mitte konkreetne raamat. Või kui raamatu tiraaž on läbi müüdud.
Koostasin ülevaate meie lapse lemmikraamatutest vanuses 1-2 aastat – ehk on kellelegi abiks valikute tegemisel. Vähemalt minu jaoks on lasteraamatute soetamine üks keerukas tegevus. Netist osta ei saa, sest kaane põhjal on raske otsustada, kas see lapsele ka meeldib või ei. Minu suur unistus on, et raamatupoed hakkaks netti lisama ka pilte raamatu sisudest, mitte ainult kaantest (vähemalt väikelaste raamatute puhul on pildid olulise tähtsusega). Raamatupoodi minemine on aga paras sebimine. Kui lähen lapsega koos, siis valimiseks aega ei anta. “Mis mõttes sa seisad selle riiuli juures juba kaks minutit?” 🙂 Üksi minemine tähendab koordineerimist, kes last hoiab jne.