Tere-tere üle pika aja! 🙂 Mõtlesin, et teen ühe välkpostituse – seoses blogiauhindade jagamisega. Nimelt selgus, et Mutukamoos mahtus kategooria “beebi- ja pereblogi” top 10-sse. 1% häältest ei kõla just uhkelt kui aga mõelda, et 41 inimest pidasid Mutukamoosi blogi parimaks teiste seast, siis on see päris meeldiv teada. Kahe sõnaga – aitäh teile!
Viisakas oleks vist selgitada ka blogivaikuse tagamaid, kui keegi juhtumisi selle üle pead murdma peaks? (Siit siis kaob välkpostituse mõte…). Miks ma ei kirjuta? Ideede puudust mul pole. Igapäevatoimetusi teen ja pildistan ka blogi peale mõeldes. Aga arvuti taha jõudes tuleb plokk peale. Esiteks seepärast, et arvutiaega on mul varasemaga võrreldes vähemaks jäänud ja siis tuleb hakata prioriteete seadma, mis on kiireloomulisem (ja isegi kui ma seda kiireloomulist asja ei tee, siis blogida ikka “ei saa”, sest peaks ju seda kiiret asja tegema). Lisaks olen ma viimasel ajal palju mõelnud kas ja milleks ma blogi pean. Kas endale või teistele? Ja kui teistele, siis kes need teised on, mis nende huvid on? Kahe aastaga on blogijälgijaskond kõvasti kasvanud – ühel või teisel viisil ca 2000 kanti. Üksikuid ma tean kommentaaride kaudu, kuid teised – miks nemad mu blogi loevad? Ja kas üldse loevad 🙂 või on FB laik emotsiooni ajel pandud…
Ja kui blogin endale – siis kas loodud väärtus on võrdeline kulutatud ajaga (mis ju toimub teiste tegevuste arvelt)? Ei tea, ei tea. Pendeldangi nüüd kahe emotsiooni vahel, kas lõpetada blogimine kohe või tilgutada aegajalt, lootuses, et ehk tuleb motivatsioon tagasi? Või tõmmata kvaliteeti alla, et postituse tegemine nii kaua aega ei võtaks?
Või võtta blogile uus suund, ehk tuleb ka uus hingamine? Aga mis see olla võiks? 😀 Nagu näete, küsimusi ja kõhklusi on palju.
Uue suuna leidmise abiks – olen tähele pannud, et teistes blogides on ringlemas “tag” võimisiganes, et lugejad küsiksid suvalisi küsimusi, mis neid blogiga seoses huvitab. Ma üldiselt ei võta neist tagidest osa, kuid see tundub ehk mõistlik. Seega kui teil on mõni küsimus, siis andke kommentaariumis teada. Ma ei luba, et ma 100% neile vastan, äkki mõni on liiga isiklik, aga mõistlikkuse piires ikka 🙂
Aga seniks kuni ma kahtlen ja kõhklen, toimetan ma rohkem Instagramis.
Eveli
Ära sa mingit ära lõpetamise juttu küll siin rääkima hakka 🙂
Suvel vajuvad paljud blogid soiku, sest elu suundub rohkem välja kui sisse. Kirjutad siis kui saad ja selleks sobiv hoog peale tuleb. Sellel blogil on juba nii omapärane aura et mul oleks küll kurb meel kui sa siit blogimaailmast ära kaoksid.
Tegelikult kuna ma jälgin sind Instagaramis siis ma ei olegi märganud et blogis pole ammu postitusi olnud, sest instagrammi kaudu oled sa igati elus ja seal olevate piltide kaudu väga lähedal 🙂 Iga blogipostitus on lihtsalt veel kirsiks tordil.
Puhka ja toimeta blogiväliselt et siis hiljem magusate juttudega meie ette tulla. Suvi on ju tegelikult nii lühike aeg 🙂
Alice, aitäh mõistmise ja julgustavate sõnade eest! 🙂 Võtan vaiksemalt ja näis, mis sügis toob.
Ma olen sama meelt Alice’iga. Blogipuhkus kulub alati ära ning pärast seda on ka pilt selgem. Mina ootan kindlasti väga senistele postitustele sarnaseid edaspidigi ning seniks elan kaasa pildivalikule Instagramis.
Mul üks küsimus siiski on ka. Ma pole küll pikalt Montessori kõikidesse nüanssidesse süvenenud, aga siin-seal on silma jäänud mänguasjade ja illustratsioonide realistlikkuse soovitus. Kuidas selle teooria kohaselt suhtutakse väljamõeldud tegelastesse, muinasjuttudesse, muistenditesse jne?
Laura, aitäh heade sõnade eest!
Muinasjuttudest lühidalt – Montessori ei soovita enne kooliiga. Aga see on hea postituse teema, teen veidi taustauuringut ja kirjutan hiljem siis pikemalt 🙂
Blogipuhkus kulub vahel ikka ära, sest koguaeg ei ole tõesti motivatsiooni kirjutada ja ka uusi ideid, mida tahaks teistega jagada. Samas, ära unusta, et juba praegu on sinu blogis palju, mida lugeda, kõik ei peagi kõige värskem olema. Su blogi on nagu raamat, kust on hea vahel midagi vanemat lugeda! Ka sinul endal! Ja küll tuleb aeg, millal blogimisisu jälle tagasi tuleb! Blogi on looming ja ka loomepaus on täiesti normaalne asi!
Aitäh, väga motiveeriv tagasiside! 😀
Eveli, loomepuhkusel 😛
Nõustun ka, et ära päris loobu- su blogi on eriilmeline ja aus. Kus see kirjas on, et kui tihti peaks blogisse postitama. Vahest tundubki osade blogide puhul, et pigistatakse mingi hädapärane jutt välja, peaasi, et midagi ikka ilmuks. Ära lase sellel oma elu üle võimust võtta. Kirjutad siis, kui tuju või tahtmine tuleb. Küll neid vihmaseid ja sombuseid ilmu pärast suve jätkub, kus elu tubasemaks muutub ja kui end sisse olete seadnud, asjad ka paika loksuvad. Nagu siin eelpool Anonüümne kirjutas, see blogi on nagu raamat, kust vahel hea vanemaid asju uuesti üle lugeda.
Ja mis neid blogiauhindu puudutab, siis mina jätsin seal hääletamata, sest minu jaoks oli hääletus segane ning mõningad blogid valede kategooriate all.
Kati, aitäh toetuse eest!
Ma olen sellega täiesti nõus, et blogiauhindade korraldus oli segane ja samal põhjusel ma ka ise sealt osa ei võtnud (ei nomineerinud ega hääletanud), sest tulemused olid korralduse ebaprofessionaalsusest tulenevalt etteaimatavad. Siiski ma olen tänulik neile, kes minu või mõne teise asjaliku blogi poolt hääletasid, kuigi ilmselt oli aru saada, et nende hääl kaob muu massi sisse ära.
Ei tohi lõpetada blogimist! Ma nii ootan su laste ja nende arendamisi puudutavaid postitusi ning ka ehitusteemalisi. Blogi siis kui aega ja inspiratsiooni on. Postitused on igati oodatud 😉
Herz, tänud! Eks mul mõned postitused on ikka veel soolas. Lubasin ju kasvõi köögi kohta veel kirjutada 🙂
Mulle tundub, et selle asja nimi võib lihtsalt suvi olla 🙂 Vähemalt ise tunnen praegu üsna sarnast tunnet, mida Sa siin kirjeldasid, ja olen samamoodi rohkem Instagramis “bloginud”. Igatahes lõpetamise juttu ei taha mina ka kuulda.
Ja mulle väga meeldib eelpool toodud mõte, et Su blogi on nagu raamat, mida ikka ja uuesti lehitseda. Nii täpselt ongi 🙂
Kadri, aitäh! Veidi on selle asja nimi tõesti suvi, kuigi hakkas siiski varem pihta. Ma loodan, et lugejad leiavad siit vajadusel huvipakkuvad postitused üles – seni kuni ma teie soovitusel loomepuhkusel olen 🙂
Mul on täpselt sama olukord. Mõtlesin ka blogi sulgemisele. Kuigi teemasid on ja mõnikord isegi tuleb tuhin peale, siis kirjutama hakates… nagu ei oska. Jube punnitamine on see viimasel ajal. Ja siis tundubki, et on see värk end ammendanud.. Samas.. oehh 🙂
Ühinen kõigi arvamusega – kindlasti ära lõpeta blogimist, kui vähegi aega ja jaksu leiad! 🙂 ka mina, sarnaselt paljude, olen samas seisus. Eile näiteks alustasin ühte postitust aga kuna pesamuna ärkas lõunaunest, jäi asi katki ja siiani ootab mustandina, et saaks avaldatud. Mina ikka imestan ja mõtlen, kuidas inimesed jõuavad kahe lapse ja pere kõrvalt veel nii palju ja tihti kirjutada, nagu mõned seda teevad. Ma kahjuks neid lugeda ei jõua aga meilbox annab ju märku uutest lugudest. Müts maha! Samas ise leian, et las olla nii nagu on, mis siis ikka, et igat sündmust ei jõua üles kirjutada, oluline on olla hetkes ja nautida lastega koos olemist. Mu peaaegu kahe aastane on mulle öelnud, et mängi minuga ja pane telefon kinni. Sellest olen õppinud ja ausamat peeglit pole olemas, kui oma enda lapsed. Ilusat suve teile sinna ja kohtumiseni, kus iganes 🙂
Kristiina, mul sama imestus – et kuidas küll teised jõuavad. Sest kahe lapse kõrvalt on asi ikka oluliselt keerulisemaks läinud.
Ma ikka siiralt loodan, et trehvame sel suvel! Ilusat suve Sulle ja Su perele!
Võtame koos blogipuhkuse 😀 Ja ei punnita. Kui tuleb, siis tuleb.
Just! 🙂
Saatsin sulle emaili. Annan sellest siin igaks juhuks teada juhul kui mu meil peaks kuskile späm filtrisse kinni jääma 🙂
Sain 🙂
Mina olen üks nendest, kes loeb aga ei kommenteeri. Laps alles tulemas ja blogi hakkasin lugema alles sel aastal. Minu jaoks väga huvitav ning loeksin kindlasti edasi isegi siis kui postitusi tuleks harvem.
Aitäh! Eks ma ise kipun ka selline blogilugeja olema, kes palju ei kommenteeri. Aga aegajalt ikka hea teist kuulda (lugeda)!
Tere. Mina pole ka senini kordagi kommenteerinud, ei ole kommenteerija tüüp. Sinu blogist saan ma inspiratsiooni oma lapsega tegelemiseks. Ideid, mis mänguasju võiks osta jne. Kui ise vaevlen ideede puuduses, siis siit leian ikka häid ideid. Seega on see minu jaoks vajalik koht. Kui postitusi tuleb harvem, siis pole hullu. Ma näiteks agar FB lugeja ei olegi, kuna seal on infot liiga palju ja sealhulgas on enamus saast.
Aitäh senise töö eest!
Aitäh! 🙂 Nii hea on aegajalt kuulda, et keegi siit midagi vajalikku leiab.
P.S. FB uudisvoo osas olen täiesti nõus! Ma ise ka vaatan seal asju väga valikuliselt.
Ära lõpeta, ära lõpeta :d Mis siis mul lugeda on. Ma kommenteerinud ei ole, aga loen suure huviga. Loen ka vanu postitusi üsna tihedalt, vastavalt sellele kuidas endal laps kasvab. Näiteks raamatute ostmine lapsele oli palju lihtsam peale sinu soovitusi ja tähelepanekuid. tegin kohe suure tellimuse apollost. Osade asjade peale ise lihtsalt ei tule ja need ideed on nii kergesti teotatavad. Aga suvel kindlasti vaja rohkesti õues olla, küll sügisel jõuab taas arvuti taha.
Ilusat suve nautimist!
Aitäh! 🙂 Ma nüüd siis tegin ühe raamatusoovituse juurde 😀 Aga ikka on rõõm kuulda, et keegi blogi vajalikuks peab. Vahepeal siin arvasin, et musta auku kirjutan…
Sinu ja lambrine blogid mu lemmikud. Hakkan kohe teid instagramis ka jälgmina
Aitäh, rõõm kuulda! Lambrine ka üks mu lemmikuid! 🙂
ma siiralt loodan, et jätkad. Olen ka üks nendest üsna vaikselt lugejatest, kuid mulle meeldivad su mõtted ja ideed ja tore on vahelduseks mõnda eestikeelset kvaliteetblogi lugeda.
Edu ja jaksu!
Suvi on minu arust see aeg kus ei blogipidaja ega ega blogilugeja suuda end arvuti taha naelutada ning viibib pigem õues. Samas kui see on üleüldine tunne, siis ma tunnen, et jagan seda tunnet. Mina pole avalikku blogi pidanud, aga pean (pidasin?) lapse päevikut ning planeerisin paberi peal väga palju asju ja tahtsin igasuguseid asju jõuda ka teistele näitamiseks teha. Nüüd on ka mulle tulnud selline tunne, et enam ei leia aega-energiat-motivatsiooni-tahtmist-tunnet panna lapse päevikusse asju kirja, rääkimata muudest asjadest. Ja samamoodi läks mu emal kui me väiksed olime. Tundub nagu tavapärane elu kulg emade puhul.
Samas ma ei kavatse täiesti nurka visata lapse päevikut ega muid asju. Ma jätan nad ootevalmis ja kui tunne jälle peale tuleb, siis jätkan sealt kus pooleli jäin, tundmata süümepiinu, et ma maksimumi järgi ei suuda teha.