[ad name=”Kood postituse sees”]
Kogusin netist mõned ideed, mida saaks meisterdada isadepäevaks (kui maailma parima isa kirjaga t-särk või kruus on juba läbitud etapp või tahaks kohe midagi teistmoodi). Kuigi ma põhimõtteliselt arvan, et isadepäeva kingituse võiks laps ise oma papale meisterdada, siiski on siin ka selliseid, millel on ema abi vaja. Need lihtsalt tundusid nii ägedad.
Tegin ülevaate Tirtsu lemmikleludest, millega ta enam mängis kuni 2-aastaseks saamiseni. Ehk saab siit keegi ideid, mida kinkida 1-aastasele lapsele. Nimekirja koostamisel lähtusin ka sellest, et mänguasi oleks võimalikult pikaealine ja huvipakkuv ka vanemas eas. Üksikud neist on küll sellised, millega Tirts enam ei mängi, kuid mis arendavad selliseid oskusi, mida ma pean selles vanuses oluliseks.
Siin kirjapandu ei ole kindlasti absoluutne tõde ja garantii, et igale samas vanuses lapsele sellised mänguasjad huvi pakuvad. Lapsed on ju teatavasti erinevad nii oma huvides kui oskustes. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et mitmed mainitud mänguasjad sisaldavad pisidetaile ja ei ole seetõttu soovitatavad alla 3-aastastele. Siin peab iga lapsevanem ise tunnetama, kas tema lapse jaoks on sellised mänguasjad sobilikud. Tirtsul ei ole kunagi olnud väikeste asjade suhutoppimise kommet ja seetõttu ma olen julgenud talle neid asju mängida anda (küll alguses minu hoolika järelvalve all ja kuna meil on väike elamine, siis päris silma alt ära ei ole ta pea kunagi).
Üks parajalt tüütu mäng, mille suhteliselt juhuslikult avastasin. Kõik sai alguse sellest, et sattusin blogipostitusele, kus oli juttu Reggio lähenemisest mängule ja et seal on palju kasutusel peegleid, mis annavad mängule hoopis uue dimensiooni ja uued võimalused. Tundus huvitav ja mõtlesin järgi proovida. Niisiis panin peegli põrandale ja lisasin:
Inglisekeelsetes lasteteemalistes blogides on palju juttu sellisest asjast nagu “Invitation to play” või “Small world play”. Ma ei teagi, kuidas eesti keeles seda mänguviisi parem nimetada oleks, panin praegu “kutse mängule”. Asja idee on siis selles, et täiskasvanu seab valmis mängukeskkonna, mis on tavapärasest veidi erinev. Kas siis on viidud tavalised mänguasjad uude keskkonda või siis on kasutusel materjalid, millega muidu ei mängita. “Väike maailm” viitab ka piiratud ruumile, nt on mängukeskkond loodud suurde anumasse.
Teine levinud termin on “sensory play” ehk mäng, mis kutsub esile aistinguid. Siin on kasutusel erinevate struktuuridega materjalid, et laps tunnetaks erinevaid pindu, lõhnu, raskusi, tekstuure jne. Just “meelte mängu” puhul on palju kasutusel Montessori pedagoogikas nii levinud puistematerjale – riis, jahu, manna jne.
Selline mäng arendab lapse fantaasiat ja loovust, laps õpib erinevaid materjale tunnetama, mis plastist mänguasjade puhul kahjuks ei ole võimalik.
Jätkuks varasemale postitusele “Beebiga ujumine. Osa 1“.
Meie eelistame beebidele mõeldud ujumiskohti, sest:
Sel kuul sattus mulle lausa kahe ajakirja vahelt kätte kingakataloog. Esimene reaktsioon oli see kohe prügikasti lennutada, kuid kui avastasin kui ilusti on üksikud kingad valgel taustal eksponeeritud, siis tekkis mõte neid hoopis Tirtsuga meisterdamisel ära kasutada. Nimelt oleme me suhteliselt vähe liimiga tegelenud ja see oskus vajab tal arendamist.
Vee kallamine on üks peamisi Montessori õppetunde maimikutele. Siin on nii palju õppida – kuidas kallata nii, et vett maha ei läheks; kuidas aru saada, et tass saab täis; kuidas enda järel kuivatada ja koristada. Kui Montessori soovitab jälgida lapse nn tundlikkuse perioodi mõne asja õppimiseks (see on aeg kui ta on kõige vastuvõtlikum), siis hetkel on Tirtsul vee kallamise periood peal. Seda tegevust nõutakse ikka mitu korda päevas.
Tegin üle pika aja jälle soolatainast, seekord siis värvilist. Katsetasin veidi teistsugust retsepti ka.
Me hakkasime Tirtsuga beebiujumises käima umbes siis kui ta oli kahekuune. Praegu takkajärgi vaadates on see üks parimaid otsuseid üldse, kuigi põhjused, miks me temaga ujumas käima hakkasime ja miks me praegu ikka veel käime, on muutunud.
Montessori pedagoogika paneb suurt rõhku igapäevaoskuste omandamisele ning lapse oskusele hoolitseda oma ümbritseva eest. Näiteks on Montessori lasteaedades igapäevaelu tegevuskeskuses väljas lilleseade tegevus. Seal näeb see asi küll välja nii, et avariiulitel on kandikud erinevate tegevustega, kust siis laps valib endale meeldiva, võtab kandiku ja kannab selle töölauale. Hiljem viib kandiku tagasi.